Raamat ilmub 2026
2020. aasta algus. Eesti sai ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks ja maailm seisis ootamatu muutuse lävel. Raamat jagab lugusid New Yorgis elatud aastatest – diplomaatiast, keerulistest valikutest, võitudest ja kaotustest.
Siin on väljavõte raamatust – hetk, kui Eesti astub ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena lavale.
Eesti esinduses on tunda pidulikkust ja tavapärasest suuremat elevust – kuidas võikski see hetk teisiti olla?
Koos kogu meeskonnaga liigume ÜRO peahoone poole. Täna pole see tavapärane tee peaassamblee saali, vaid sammume otse Julgeolekunõukogu suunas.
Koridoris paistab juba silma Picasso legendaarne „Guernica“ seinavaip. Olen sellest varem möödunud lugematuid kordi, kuid täna kõnetab see mind teistmoodi. Iga detail sellel teosel on sügavama tähendusega – karjuvad inimfiguurid, surevad loomad, purustatud hooned. See on valus meeldetuletus rahu haprusest ja sõja hävitavast jõust. Picasso lõi selle teose 1937. aastal vastusena Guernica linna pommitamisele Hispaania kodusõjas – esimesele õhust korraldatud terrorirünnakule tsiviilisikute vastu. Nelson Rockefeller tellis selle vaiba siia ÜRO-sse teadlikult, et see ripuks Julgeolekunõukogu saali sissepääsu juures. See on vaikne, aga võimas meenutus kõigile, kes siit läbi astuvad: teie otsused puudutavad päris inimesi, päris kannatusi. Vaibast möödudes tõusevad minus pinnale segased emotsioonid – kurbus inimkonna kannatuste pärast ja lootus, et meie käes on nüüd võimalus midagi muuta. Täna on sellel vaibal teistsugune tähendus.
„Uskumatu, et see päev ongi lõpuks käes,“ sosistab kolleeg minu kõrval. Tema hääles on elevust, aga ka ärevust.
„Jah,“ vastan vaikselt. See hetk on nüüd käes.
Julgeolekunõukogu saali ees valitseb pinge, justkui hetk enne suure etenduse algust. Peagi astume lavale. Pilk peatub meie sinimustvalgel lipul. Eesti on jõudnud nüüd siia, millest me kolmkümmend aastat tagasi ei julgenud isegi unistada. Olin siis veel üliõpilane ning mõte Eestist ÜRO Julgeolekunõukogu laua taga tundus kui kauge utoopia. Ja ometi – siin me seisame.
Kuulan tseremoonia kõnesid, ent kõige tugevamalt kajab mu enda sees teadmine: see on alles teekonna algus. Kaks aastat maailmapoliitika keerises, mille kulgu ei oska keegi ette näha. Hetk on pidulik, aga pinge käegakatsutav. Diplomaatias õpid kiiresti: ajalugu ei küsi, kas oled valmis.
Raamat ilmub 2026. aastal.