Kas oled kunagi pidanud oma emotsioonid täielikult alla suruma, et säilitada kriisis selge mõtlemine? Mina seisin ühes sellises olukorras oma päris esimesel ÜRO kohtumisel – Julgeolekunõukogu Arria-formaadis –, kui ekraanil oli otseühendus Süüriasse, kus rääkisid inimesed, kes elasid sõja keskel. Nende sõnad, nende pilgud… See, mida kuulsin ja nägin, oli šokeeriv ja mõjus sügavalt. Ometi tuli säilitada fookus ka siis, kui süda oli täis valu. Just siis sain aru, kui oluline on turvaline ruum, kus inimesed saavad end väljendada ja oma mõtteid korrastada.
27 aastat diplomaatilises teenistuses on kujundanud mind coach’iks viisil, mida ma toona ette ei näinud. See tee viis läbi viie riigi ja lõpuks Eesti tiimiga ÜRO Julgeolekunõukogusse – kohta, kus globaalsed kriisid kohtuvad diplomaatilise vastutusega. Iga kogemus, iga keeruline hetk on õpetanud midagi olulist inimeste, muutuse ja vastupidavuse kohta.
Diplomaadina töötades tuli elu korduvalt nullist üles ehitada – uus riik, uus kultuur, uued inimesed. Alguses tundus, et varasem kogemus ei aita, sest iga kultuur oli erinev. New Delhi ei olnud Ateena ja Ateena ei olnud nagu New York. Ometi õpetasid need olukorrad kiiresti kohanema ja inimesi sügavamalt mõistma. Kultuuridevaheline tundlikkus ei ole lihtsalt oskus – see on võime kuulata, mida öeldakse, aga ka seda, mida jäetakse ütlemata. Sarnast paindlikkust näen coaching’us igapäevaselt. Iga klient tuleb oma maailmaga ning see, mis töötab ühe puhul, ei pruugi sobida teisele.
Kõige keerulisemad olid alati emotsionaalsed lahkumised. Diplomaadina tuli luua tugevaid sidemeid ja suhteid, teades samas, et ühel päeval tuleb neist lahti lasta. Kolleegid muutusid sõpradeks. Siis tuli öelda head aega ja minna eluga edasi. See õpetas mind olema korraga lähedane ja samas professionaalne – oskus, mis on coaching’us hädavajalik. See tähendab võimet luua usaldusväärne suhe, kus klient saab end avada, kuid kus säilib vajalik distants, et fookus püsiks tema eesmärkidel ja kasvul.
Diplomaatias õppisin lugema ridade vahelt. Sageli ei ütle sõnad kõike – tähtis on mõista kultuurilist tausta, huvisid ja seda, mida tegelikult mõeldakse. Coaching’us näen sama asja. Klient ei pruugi kohe sõnadesse panna, mis teda tegelikult vaevab. Sageli on inimene konfliktis iseendaga – tahab karjääris edasi liikuda, kuid samas rohkem aega perega veeta. Coach’i roll on toetada klienti, leidmaks tee, kus kumbagi ei pea ohverdama. See nõuab oskust kuulata seda, mis jääb ütlemata, ja märgata vastuolusid, mis vajaksid lahendamist.
Kui Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu liikmelisus lõppes, kogesin ootamatut töötempo muutust ja vastutuskoorma langust. Järsku polnud enam neid rohkeid koosolekuid, neid kiireloomulisi otsuseid, seda pideva valmisoleku vajadust. Ja siis tuli see äratundmine: olin kurnatud ja tühi. Küsisin endalt: mis hinnaga see töö ja edu on saavutatud? Mõistsin, et päris tugevus on tunnistada oma piire. See teadmine aitab mul mõista kliente, kes seisavad silmitsi samasuguse küsimusega: kuidas saavutada oma eesmärke, hoides samal ajal tasakaalu ja tervist? Kasv ja areng ei pea tähendama kannatust.
Diplomaatias õppisin olema samaaegselt haavatav ja tugev. Avatud uutele kultuuridele ja inimestele, kuid kindel oma väärtustes ja eesmärkides. Huvitaval kombel osutus just see haavatavus sageli tugevuseks – see lõi usaldust. Sama kehtib coaching’us. Minu roll on luua usalduslik vestlus, kus klient jõuab enda jaoks oluliste vastusteni.
27 aastat diplomaatias on õpetanud, et nii läbirääkimislaua taga kui ka coaching’u sessioonil on kõige olulisemad inimesed ja nende erinevad vaated. Iga muutus nõuab julgust astuda ebamugavustsooni. Olen siin, et sind selles toetada – küsimustega, mis aitavad sul enda vastused leida.